Ehavere linnamägi

 

Nüüd kus suveleitsak koos mõnede vaheldust toovate vihmasahmakatega on endiselt Eestimaa ilma tegemas, kaevan mina unustuste setetest välja hoopis järjekordse talvise matka ja panen selle oma toa leitsaku ja sadude eest kaitsvate seinte vahel kirja. Mäletavasti valitsesid talvel vahepeal ka päris korralikud miinused ja maad kattis kaunis lumevaip. Püüdsin neid nädalaid kasutada uute suusaradade avastamiseks ning kuigi lõppkokkuvõttes jäi isiklik rahvasporditalv kesisemaks kui mullune hooaeg, suutsin ma üht-teist lihastele kasulikku ja liigestele koormavat siiski korda saata.

 

Ma ei pea Jõgeva maakonda just üleliia võõraks kandiks, ometi on seal päris palju kohti, mis jäävad minu senistest tavamarsruutidest vaid õige napilt kõrvale ning kus ma seetõttu üldse käinud pole. Tol külmal, kuid mõnusalt päikeselisel veebruaripäeval võtsin ma plaani tutvuda Kuremaa ja Pala suusaradadega, kuid enne seda teha ka põige Ehavere kanti metsa, kus teadsin asuvat üht Muinas-Vaiga arvukatest linnamägedest. Ühtlasi oli see viimane neist, mille pinnale ma oma jalga polnud veel tõstnud. Viga karjus parandamise järele.

 

Linnamäeni pääseb kahest suunast – kirdest Ehavere poolt või edelast Praaklima poolt. Valisin viimase. Jättes auto asfaldile, rühkisin jala umbes kilomeetri mööda põldude ja metsatukkade vahelist teerada ning ületasin osaliselt kraaviks õgvendatud Amme jõe. Voolav vesi tõrkus lõplikult jääkaane alla sulgumast ning viis mõtte tahes-tahtmata taliujumisele, kuid ausalt öeldes liiga ahvatlev see ka just polnud. Pärast Ammet tõusis teeke üles metsasele seljandikule ning kui aeg küps, keerasin otsustavalt vasakule – sinna, kus juba sajandeid oli seisnud Ehavere Kalevipoja säng.

(Amme jõe kitsas tuiksoon keeldub jäätumast. Ehavere kandi asustuse paigutuses on tal olnud läbi ajaloo oma sõna öelda)
 

(Ehavere linnamägi piilub salakavalalt metsapuude tagant)

Eesti linnuste levikukaartidel paistab maa idaosa silma täppide eriti tiheda kontsentratsiooniga ning osa sellest on ajaloolise Vaigamaa teene. Linnused pole siin enamasti kuigi suured. Ehavere linnamäe õueala näiteks mahub ära 700 ruutmeetrile; talle ringi peale tegemine võttis koos peatustega aega pelgalt mõne minuti. Samas kaitserajatiste osas pole põhjust nina kirtsutada, nende kallal on ikka vaeva nähtud. Alustuseks on väga hästi valitud juba tema asukoht Amme järsul lõunakaldal, kus jõgi palistab pikka idast läände küünitavat seljandikku. Algselt oli kõige haavatavam linnamäe läänekülg, mis kompenseeriti korraliku liivavalliga. Linnusehoovi poolt ulatub see umbes 3,5 meetri kõrguseni, välisküljel koguni 5–6 meetrini. Valli jaoks kaevati mulda ja liiva sealtsamast kõrvalt, nii et linnuse ja muu maa vahele jäi täiendavat kaitset pakkuv süvendik. Madalat kaitsevalli on uuringute käigus aimatud ka linnamäe kaguservas.

(Linnuse kõrge otsavall)
 

(Linnuseõue veidi madalam ja tasasem osa, kuhu sobib ehitada maju ja muid vajalikke rajatisi. Vähemalt niipalju kui ruum lubas)

Kahjuks ei oska ma väga palju kõnelda sellest, millal kõik need pinnavormimised aset leidsid. Paljusid Vooremaa-Vaigamaa linnamägesid on küll arheoloogiliselt uuritud – selles töös on kõige järjekindlam omal ajal olnud Ain Lavi –, ent Ehavere linnus on põhjalikumatest surkimistest kõrvale jäänud. Evald Tõnisson ja Toomas Tamla tegid 1975. aastal õuele vaid väikese prooviaugu, leides 0,25–0,3 m paksuse tumedama mulla kihi. See võib olla küll kultuurkiht, aga mida ta endas veel peidab, jääb ootama tuleviku teadlaste avastusi. Kirvereeglina olid I aastatuhandel pKr ehitatud linnused sageli üsna väiksed ning alles rauaaja lõpusajanditel kasvasid nõudmised nende suurusele ja turvalisusele. Kes teab, ehk on Ehavere linnuski näinud oma elus mitut erinevat ehitushooaega.

(Valli peale torgatud muinsuskaitsetahvel väidab linnuse pärinevaks I aastatuhandest (pKr), ent ega tegelikult keegi õieti seda asja ei teagi)
 

Olles nõnda tutvunud taas kord ühe kena kinnismuistisega, kobisin tuldud teed mööda tagasi auto juurde. Ent päris lahkuda ma veel ei kavatsenud. Luua kaudu sõitsin ma teisele poole linnamäge päris Ehavere küla südamesse, kuna soovisin trehvata veel muinsuskaitsealust asulakohta. Linnulennult jääb asula linnusest 700 meetrit kirdesse, samuti Amme jõe kaldale. Ega temast eriti palju teada polegi – kümmekond aastat tagasi tehtud arheoloogilise järelevalve käigus leiti siit vaid üks tavaline kedral valmistatud savinõu tükk, mis võiks kuuluda vahest kesk- või varauusaega, lisaks peoga lähimineviku pudinaid. Kuidas asula seostub linnusega, on niisiis võrrand kahe tundmatuga, sest lisaks puudulikele teadmistele linnuse kasutusaja kohta pole minu pikkade ahnete sõrmede vahele jõudnud ka avalikku infot asulakoha võimalikust varasemast leiumaterjalist. Noh, ega kõike ei peagi teadma ju…

(Ehavere asulakoht oma täies talvises ilus)
 

Muideks-muideks, ühe huvitava asja sain sealsamas Ehavere kohta ometi teada. Amme jõel olla kohaliku mälestuskivi järgi juba alates 16. sajandist kuni 1970. aastani seisnud vesiveski, mis võiks muinashuvilistele olla tähelepanuväärne selle poolest, et seal sündis 1900. aastal Eesti 20. sajandi arheoloogiat üks enim suunanud teadlasi Harri Moora. Vahest mõjusid ümbritsevad muistised juba varajases nooruses soodsalt tema hilisematele karjäärivalikutele. Kui nii, siis peame tõdema, et hoolimata Ehavere linnuse ja asulakoha praegu veel ebamäärastest dateeringutest on nende roll olnud üpriski muljetavaldav ka veel meile lähedastel aegadel.

(Ehavere vesiveski varemed. Pange tähele musta mälestuskivi pildi vasakus osas)

(Ehavere veski oli 16. sajandist kuni 1970. aastani muinasteadlase Harri Moora sünnikodu)