Kõrvest ja Soontaganast

 

Lubage mulle veel viimane meenutus 2024. aasta nukravõitu novembrikuust. Selle loo esimene, Mädara linnamäge kajastav peatükk ilmus nädal tagasi (vaata siit), kuid minu tookordne ränd Pärnumaa vanaaegsetes nurgatagustes ei piirdunud kaugeltki vaid sellega. Alempoise servamaad olid kõigest väravaks veel kaugemale läände, päris Vanale Läänemaale ehk Maritimale – Mereäärsele maale. Tee viis mind läbi paksude metsade ja mööda laiadest rabadest, mis ilmselt juba tuhandeid aastaid Pärnu-Jaagupi ja Mihkli kante piiritlevad ja killustavad. Asustuseks sobiliku maaga on lood siin 21. sajandilgi nii ja naa, ennemuistsetest aegadest kõnelemata. Ilma heade teedeta poleks ma hilissügisel üldse siiakanti ronida riskinudki.

 

Niisiis, Vana-Läänemaa, Maritima! Enne muinasrajadele naasmist tegin ma kerge põike Kaisma järve äärde. Oleks ma teadnud, millise diagnoosi perearsti kõigest mõni päev hiljem mulle radiosüsiniku- vereanalüüside põhjal annab, poleks ma ehk ujuma läinud. Aga teadmatus on õnnis meelteseisund, mis pole end kunagi tõsielust segada lasknud. Põrgumoodi külm vesi ei tohiks ilmselt kellelegi üllatusena tulla ning seda pidin ma ju enne sisseronimist ikka teadma. Teadsingi, aga mis siis.

(Kaisma järve kaunid, aga ohtlikud veed)
 

Pärast värskendavat vahepala sisenesin otsustavalt Kõrve territoriaalmaile. Keskaegsed üleskirjutused nimetavad, et põhja pool Pärnu jõge asub Corbe ehk Korbe, mis kõikide märkide põhjal oli üks seitsmest Läänemaa kihelkonnast (maagilise arvu seitse annavad samuti mitu vana allikat) ning kuigi tema täpsemad piirjooned on endiselt avatud Kleio-jüngrite targutustele, on üsna veenvalt paika saadud Corbe/Korve tuumik praeguse Pärnu-Jaagupi kandis. Kihelkonnanimes pole keeruline ära tunda vana eestikeelset sõna “kõrb”, mis alles piibli tõlkimise ajal ja järel omandas oma praeguse üldlevinud tähenduse, kuid algupäraselt tähistas suurt asustamata metsaala (võta või näiteks Kõrvemaa). Nagu juba öeldud, sellistest kohtadest Pärnumaa põhjaosas juba puudust ei tule.

 

Pärnu-Jaagupist sõitsin veel veidike edasi lääne poole Vahenurmeni, kust keerasin lõuna poole. Pooleteise kilomeetri järel võtsid mind vastu Mäeküla teeäärsed talud. Bussipeatus kuulutas entusiastlikult “Linnamäe” – aga ei, ma ei tulnud siia teps mitte linnamäge vaatama. Õigupoolest ei tohiks seal minu teada mingit päris linnamäge ollagi. On hoopis kalme.

 

Sellised need toponüümid teinekord juba on, salakavalad ja ettearvamatud. Kunagi meie üks tegusamaid linnuseuurijaid Evald Tõnisson on pidanud võimalikuks, et Linnamäe nimi seostub hoopis külast 3,5 km edela pool oleva Virussaarega, kus tõepoolest asub midagi linnusetaolist, aga kes see täpselt teab.

 

Linnamäe ehk Linnamaa külas on kohe maanteest läänes, Pitsimäe nime kandva seljaku nõlval siil lagedat maad, mille seest on eri aegadel leitud odaotsi ja kirveid. Kohalik rahvas pidas neid venelaste ja rootslaste vahelise lahingu relvadeks. Kui aga Läänemaa muinasaja korüfee Mati Mandel 1970. aastatel sealt pisut keraamikat leidis ja asjasse selguse toomiseks ka proovikaevamisi tegi, hakkas leiukoha tõeline pale järk-järgult välja kooruma. 870 ruutmeetri pealt avastati kokku 15 tumedat põletuslaiku. Suuremad neist pärinesid tõenäoliselt koguni surnukehade põletamise tuleriitadest. Kui tuli oli kadunukese maistest jäänustest ja kaasa pandud esemetest korralikult üle käinud, korjati jahtunud tuhalademest mõned luutükid ja panused üles ning sängitati teisale – nende asukohtadele osutasid väiksemad tumedad laigud. Mõne matuse juures leidus ka kivilade, ent üleüldiselt polnud kive Mati Mandeli meelest piisavalt, et paika päris kivikalmeks pidada.

(Mitte kõik muinaskalmed pole silmapaistvad monumentaalrajatised. Linnamäe/Linnamaa kalmel pole vähemalt tänapäeval mingeid äratuntavaid maapealseid märke)
 

Esemeleidude poole pealt polnud ilmselt põhjust nuriseda – Linnamäe kalme sisaldas ehtekesi, vöödetaile, potikilde ja vähemalt ühe noe (suuremate terariistade peale sedapuhku ei satutud). Neist vanimad olid kolmnurkse peaga pronksist ehtenõelad, millest üks on määratud 7./8./9. sajandisse ning vähemalt viis tükki 10. sajandisse. Hiliseimateks asjadeks olid ristripatsid, kuljus, mõnede rinnalehtede tükid ja kirvetera kujuline ripats, mis osutasid 13. sajandile. Täitsa võimalik, et Linnamäe kalmel põletati surnuid otsapidi ka veel siis, kui Korbe oli juba oma esimese kristliku kihelkonnakiriku saanud.

(Tee läheb üle aimatava seljaku, millel on sajandeid tagasi surnud inimesi põletatud ja nende säilmeid maetud. Arvatavasti katab teetamm osa muistisest, uuritud osa on aga pildil see vasakpoolne haljendav rohumaa)
 

Kohalikud on teadnud kõnelda ka ühest Linnamäe kalmest leitud põletamata luustikust. Mina ei näinud oma külaskäigul aga ei põletus- ega laibamatuseid. Kuna lähedased talud ilmutasid kõigiti elumärke, siis polnud ka erilist mõtet hakata oma luusimistega nende argieksistentsi segama. Tegin vajalikud pildid ära ning sõitsin edasi. Edasi lääne poole.

(Ja sama koht teisest otsast vaadatuna. Sügispäike ei pääsenud kunagist teispoolsuse väravat valgustama, see jäi endiselt hingedekuu varjudesse)
 

* * *

 

Päevavalgus lubas mulle veel vaid ühte kohta, aga see oli ka koht, mida näha! Soontagana maalinn on ilmselt viimane tõeliselt kuulus muinaskants Eestimaa pinnal, mida ma pole seniajani oma reisikirjades puudutanud. See viga nõudis parandamist. Enda kaitseks ütlen vaid, et nii nagu vanul ajul, on Soontagana tänapäevalgi kogu ülejäänud maailmast ikka päris kaugele soode ja metsade taha ära peidetud. Eks sellest ka tema nimi, mis esmalt Henriku kroonikas talletatud, kuid pärastpoole, kui linnus oli juba hüljatud, kestis baltisaksa pruugis edasi Mihkli kihelkonna rööpnimetusena (eestlased unustasid oma ilusa muistse kohanime palju varem kui sissetungijate sugu…).

 

Hoolimata kõigiti kõrvalisest asukohast oli Soontagana maalinn kunagi nii vägev kant, et tema järgi nimetati mitte üksnes ümbritsevat kihelkonda, vaid tõenäoliselt tervet Läänemaa lõunaosa. Praegu arvatakse, et Läänemaa oli üleüldse omavahel üsna lõdvalt ühendatud ning võis koosneda kahest peamisest tükist, mille lõunapoolsema raskuskese asus Soontaganas ja põhjapoolsemal Ridalas. 

 

Autoga pääsesin ma sinnani, kus Allika jõgi metsavahelise kruusatee läbi lõikas. Traktoriga oleks ehk madalast veevoolust läbigi rassinud, aga kust raskel ajal selliseid imemasinaid võtta?! Kõndisin üle jalakäijatele mõeldud libeda puusilla ja vantsisin metsateel edasi, kuni mets asendus avara rohumaaga. See oli otsekui kuiv lage saar keset pikka ja laia Avaste sood. Sellel saarel asuvad kahe Maalinna-nimelise talu varemed (neis lõppes elu 1960. aastate lõpul), uue ilma ajal püstitatud vaatetorn ning saare tagaotsas meile enim huvipakkuv Maalja ehk Maalinna mägi.

(Allika jõgi teeb selgeks, et tavasõidukitega Soontagana maalinna asja pole)
 

(Edasi tuleb ette võtta maagiline võlureis raagus metsa vahel. Jalgsi)

(Kannatlik rändaja jõuab viimaks välja lageda peale. Kohe oled kohal...)

(Maalinna taludest on säilinud paekividest müürijupid, kiviaiad ja vanad viljapuud. Taamal kõrguv torn pole õnneks sakslaste piiramistorn, vaid püstitatud uuemal ajal ilusate vaadete jaoks)

Vaatetorni otsast võis kohe ära näha, et jätkus ka Soontagana taga soo. Samuti paremal ja vasakul. Linnamägi ise on võimas: 5–6 meetri kõrgune ja ligi 3500 m² pindalaga ovaalne kõrgendik. Tema lõunaotsa piiras vallilaadne muhk. Mingid tuhajuhanid olid hiljaaegu järskudest nõlvadest ATV-ga üles-alla sõitnud, paraku olid nad sel korral ilmselt eluga pääsenud. Kõndisin kogu linnuse perimeetri läbi ja püüdsin tabada paiga vaimu.

(Ilusa vaate hulka kuulub ka otsitav - soosaare tagaservas trooniv Soontagana maalinn)
 

Meeldival kombel pole Soontagana jäänud tummaks künkaks, mille kohal hõljub suurte küsimärkide pilv. Arheoloogilisi andmeid avaldavad tema kohta peamiselt Aita Kustini ja Evald Tõnissoni juhatusel 1960. ja 1970. aastatel läbiviidud väljakaevamised. Kirjalikke andmeid edastab aga 13. sajandi esimese poole kroonik Henrik oma ajalukku läinud kirjatööga.

 

Mõte keset sood üks korralik linnus püsti lüüa oli piisavalt hullumeelne, kuid tehti sellest hoolimata nähtavasti millalgi eelviikingiajal teoks. Esmalt lasti tuisata labidatel, et looduslikku küngast järsendada ja kõrgendada, samuti kuhjati künka välisservale vististi madal vall, millele omakorda püstitati palkidest kaitserakked. Viimaste põlenud jäänustest võetud söeanalüüs osutab 7.–9 . sajandile. Radiosüsinikuproovid katavad ka hilisemaid aegu kuni 13. sajandi alguseni välja. Potentsiaalselt ümmarguselt 500-aasta pikkuse eluloo puhul on ootuspärane, et vahepeal tehakse linnuses remonti, lammutatakse (või põletatakse) midagi vana ära ning ehitatakse uut juurde. Servavalle on millalgi kergitatud paekividest müüriga, selle kaitsvas varjus leidsid koha majad ja abihooned (näiteks viljaaidad). Sooja saamiseks, toiduvalmistamiseks või mõneks muuks soojemaks tegevuseks kütsid soontaganalased tarenurka pae- ja raudkividest ehitatud kerisahje.

(Mida lähemale jõuda, seda järsemaks muutuvad alguses üsna lapikuna tunduva maalinna perved)
 

(Viimaks kohal. Puukene kasvab linnuse lõunapoolse kõrgema otsavalli peal. Omal ajal poleks tal seda muidugi teha lubatud. Tõenäoliselt oli see koht reserveeritud mingile teistest kõrgemale ja tugevamale kindlustusele)

Mida Soontaganas lisaks ehitamisele ja ahjukütmisele veel teha oli? Kui juhtus olema rahulikum päev, siis kantseldati koduloomi (leitud luud pärinevad veistelt, lammastelt, hobustelt, sigadelt ja koertelt, võib-olla ka kitsedelt), vahel harvem käidi jahil (üksikud luud põdralt, jäneselt, lindudelt ja isegi hülgelt) ja kalal. Suur osa igapäevasest toidust tuli teraviljast. Kes oskas, tegi käsitööd – sulatas ja tagus rauda, valas värvilisi metalle, ketras ja nõelus. Kullatud ilustustega kirjutusteravik stiilus lubab oletada kirjaoskaja olemasolu Soontaganal – või vähemalt viibis seal keegi, kellele lihtsalt sellised edevad asjad meeldisid. Rikkam rahvas ajas äri (näiteks on linnuselt leitud 11. sajandi teise poole aardeke kahe anglosaksi ja kahe Bütsantsi mündiga) ja kandis ilusaid ehteid. Leiumaterjali põhiosa pärineb 11.–13. sajandist, tõendades üsna rahvarohket ja mitmekesiste tegevusaladega asulat. Nagu näha, polnud see soode tagune kant tol ajal nii kolgas ühti.

(3500 ruutmeetrile mahub elama päris palja rahvast ning see oli ka vist Soontagana rajamise mõte)
 

Kõikidesse päevadesse päikesepaistet ei jagunud; tuli ette ka kurjemaid aegu. Neist kõnelevad lisaks söestunud ehitusjäänustele noole- ja odaotsad, kilbiosad ja isegi sakslaste ammunooleotsad. Vaevalt et oskame ära nimetada igat Soontaganat raputanud tüli, aga mõned 13. sajandi alguse omad on teada küll. Sakslased ja nende kokku kupatatud liivi ja läti abijõud piirasid Soontaganat kahel korral, aastatel 1210 ja 1216. Esimene neist toimus vaid natuke aega pärast kuulsat Ümera lahingut ning oli eelkõige suunatud kihelkonna igakülgsele rüüstamisele. Kuigi Henrik kirjutas, et neljandal retkepäeval vallutati ja põletati maha kolm linnust (millest üks võiks justkui olla Soontagana ise), kõlab kõik veidi liiga ilusalt, et seda päriselt uskuda. Igatahes läks mööda vaid napp kuu ning soontaganalased olid juba ise Metsepoles, tegemas kättemaksuks liivlastega sama, mida enne neile oli tehtud.

 

1212–1215 püsis saksa poole ja lõunapoolsete eestlaste, sh soontaganalaste vahel vaherahu, aga 1216. aasta alguses saabus sõda taas sohu. Sakslased, liivlased ja lätlased retklesid merejääd mööda Soontagana maadele ning, külvates tee peal kõvasti vägivalda, jõudsid maalinna alla. Sel korral pole enam kroonikas sõnagi juttu linnuse otsekui möödaminnes vallutamisest. Piiramine kestis kokku üheksa päeva ning tarvis läks ammukütte ja piiramistorni, et kaitsjate võhm lõpuks välja väänata. Alistunud soontaganalased nõustusid ristimist vastu võtma. Kohemaid saadeti Riiast preester Godfrid seda tööd läbi viima.

 

Nüüd võiksimegi Soontagana ajaloos ette pöörata värske, kristliku lehekülje, aga tühjagi! Pidi kuluma veel kümme aastat, kuni Läänemere äärde vallutajate sekka õiglust tooma tulnud paavsti legaat Modena Wilhelm (Guillelmus) lähetas 1226 Soontaganamaale preestrid seni paganateks jäänud rahvast ristima. Alles pärast seda, näib, alistus Läänemaa lõunaosa viimaks uuele elukorraldusele ning Soontagana maalinna elukaar jõudis loojanguetappi. Ent veel 1259. aastast on teada soontaganalaste leping Metsepole liivlastega, mille kohaselt nende omavaheline piir jooksis mööda Lemmejõge Laigaste ninani. See on sügaval Häädemeeste ranna lõunaosas. Leping on tekitanud uurijates omajagu küsimusi, kas Soontagana võimualad võisid tõepoolest nii kaugele lõunasse ulatuda. Kui dokumenti uskuda, siis vähemalt sel hetkel see tõesti nõnda oli. Aga Läänemaa lõunaosa ise hakkas umbes samal ajal kuuluma juba Saare-Lääne piiskopi võimualasse ning rohkem iseseisvaid lepinguid enam ei teinud.

 

Maailm läks edasi.

 

Soontagana jäi. Legendi, muistise, mälupaigana.

Randevuu Mädara linnamäega

November, hingedekuu. Olen mitmete aastate vältel õppinud austama tema lihtsat halli ilu, tormaka õitse- ja viljaaja järgset leplikku rahunemist. See pole tühjus, mis maad täidab, pigem kutsuksin seda askeetlikuks selguseks. Nii on hilissügisest saanud üks minu lemmikuid aastaaegu matkamiseks ja ennast ümbritseva maailma avastamiseks.

 

Siiski kippus mul tänavune häälestumine sügishallusega millegipärast tõrkuma. Ei tea, oli siis asi tihedas töögraafikus või vankumalöönud tervises, mille mu jäärapäine püüd vähemalt kord nädalas ujumas käia vähemalt sel korral tõsiselt proovile pani. Õnneks polnud kõik kaugeltki kadunud. Toimekate tööpäevade kõrvale juhtus ka mõni vaba päev, samuti ei jäänud ma päris voodihaigeks. Ja teadagi: parim ravi on rünnak. Panin aegsasti kaardi peal manöövriplaanid paika ning kui koitis sobiv puhkepäeva hommik, sõitsin metsikusse Läände.

 

Pärnumaa on Tartust just niivõrd kaugel, et päris niisama sinna kuigi tihti ei satu. Sellepärast tuligi selle ajamaastikel uitamiseks võtta kohe eraldi aeg. Olin nimelt juba mõnda aega kodumaa kaarti vaimusilma ees hoides tundnud, et Pärnumaa põhjaosa on muinasreiside poole pealt seniajani harukordselt hõredaks jäänud. Ainus tegelik põhjus sai olla füüsiline ja vaimne kaugus, sest sisu mõttes leidub seal kogetavat piisavalt. Üürikest päevavalgust arvesse võttes keskendusin väga konkreetsetele paikadele – Mädara linnamäele Vändramail, Linnamaa kalmele Pärnu-Jaagupi lähistel ning kaugelt kuulsale Soontagana maalinnale Mihkli kihelkonnas. Tänases jutus keskendun neist vaid esimesele, sest see võis ennevanadel aegadel jääda Alempoise väikemaa(-konna) piiridesse, samas kui teised kuulusid Vana-Läänemaa lõunajakku ning väärivad seega eraldi süvenemist.

 

Mädarale jõudsin keskpäeval. Linnamäe asupaik on nii teedeatlases kui ka kohapealse suunaviidaga hästi ära märgistatud, mistõttu oli selle ülesleidmine tõepoolest väga lihtne. Auto jätsin poolele metsateele (edasi sõitmine olekski teda rohkem lõhkunud kui mind aidanud) ning sammusin reipalt edasi, kuni palutukas hakkas silma äratuntavalt linnamäelike joontega küngas. Olin siin varem korra käinud palju aastaid tagasi, kui kohalike oludega sõber seda mulle näitas. Tollest kaugest ajast olid meelde jäänud sihvakad männid-kuused ja ohtralt sügavrohelist alusmetsa. Võisin nüüd rõõmuga tõdeda, et männid-kuused ja alusmets olid endiselt omal kohal ning linnamägigi säilitanud oma ootuspärase kuju (ehkki ma seda viimast toonasest korrast üleliia täpselt ei mäleta).

(Mädara linnamäe kõrvalt on mets mõni aasta tagasi maha võetud, kuid ehk on muinsuskaitse all olemine lisaks künkale ka tema peal kasvavat floorat hullemast hoidnud)
 

Isiklikule kogemusele kirjandust appi võttes püüan nüüd teile linnamäge veidi üksikasjalikumalt tutvustada. Linnusekohaks oli valitud Mädara jõe järsk kirdepoolne kaldaseljak, kus veepinna ja künkaharja kõrguste vahe ulatub kuni 25 meetrini (viimase kasuks, kui kellelegi ebaselgeks jäi…). 800 ruutmeetrit paiguti mühkliku pinnaga künkalage on millalgi ennemuiste piiratud ida-kirde poolt umbes 1–1,5-meetri kõrguse otsavalliga, mille välisküljel joonistub välja madal kraav. Teistel külgedel on nähtavasti toetutud künka looduslike nõlvade kaitseomadustele.

(Tõustes üles linnusele võib selgelt aimata kõrgemaid ja madalamaid kohti, mis kõnelevad ilmselt otsavallist ja kraavist)

(Mädara linnamäe õueala, sambla all kultuurkiht. Muide, kohalik rahvas on seda paika kutsunud ka Punamäeks või Kirikumäeks. Punane pole just omadussõna, mida ma esimeses järjekorras temast kõneledes kasutaksin. Kas Kirikumäe nimi viitab keskajal künkale ehitatud kabelile või on nimesaamislugu kuidagi juhuslikum, ei ole samuti võimalik paugupealt öelda)

(25 meetrit madalamal helkleb puude taga Pärnu parempoolne lisajõgi Mädara)
 

Sambla ja alustaimestiku seest ei paista see küll kuidagi välja, kuid linnamäel on kultuurkiht, mille seest arheoloog Artur Vassar leidis 1953. aastal tehtud proovikaevamistel savinõukilde. Kui uskuda kirjasõnas jagatud nappi infot, pärinevad potikillud I aastatuhande teisest poolest pKr. Kahjuks ei pakkunud piiratud ulatusega välitöö linnuse loo kohta just väga palju muud peale teadmise, et seal olid savinõud, milles ilmselt hoiti toiduaineid, valmistati sooja toitu ning kui hästi läks, siis mõnikord kogunisti söödi. Aga tahaks ju teada veel ja veel. Kes selle linnuse valmis raius ja kes seal elas? Millised nägid välja linnuse hooned ja kaitserajatised? Kui kaua oli linnusele elupäevi ja -aastaid antud? Kas vahel taplust ka peeti või saadi algusest lõpuni teisiti hakkama?

(Linnuseõue ja seljaku madalama osa vahel on selline pisut nõgusam koht, võib-olla kunagine kraaviase)
 

Pärnu jõgikonnal pole muistsete linnamägedega priisata ning selles valguses paistab Mädara, ehkki muidu tagasihoidlik, kaugele silma. Mööda Pärnu jõge ülesvoolu rühkides, vahel ka kärestikega maadeldes jõudnuks üks tubli paat või laevuke ligi 70 km järel vasakut kätt sissevoolava Mädara lisajõe suudmesse ning sinna sisse keerates avanenuks mõne kilomeetri järel vaade kõrget kaldaperve valitsenud linnusele. Tagasitee pärivoolus oli kindlasti palju kergem. Aga kui juhtumisi Mädara jõgi tähelepanuta jätta ning otse edasi mööda Pärnu jõge kirde suunas suruda, tulevad varsti vastu Türi kandi viljakad väljad. See maa kandis 13. sajandil, raua- ja keskaja üleminekusajandil Alempoise nime. Eri allikad vahemikust 1224–1282 on tema nime veel kirja pannud kui Alumbus, Alenboys, Alempos ja Alembeys. Hiljem kujunes Alempoise tuumiku põhjal välja Türi kirikukihelkond, mis sulas/sulatati kokku Järvamaaga. Mädara piirkonnast sai aga Vändra kirikukihelkond Pärnumaa koosseisus. Kas Mädara linnus kuulus kunagi Alempoise piiridesse või asus ta selleks liiga omaette, selles pole ajalooteaduse jüngrid päris ühele meelele jõudnud (ehkki Eesti historiograafia suurte kuumade teemade sekka pole see diskussioon kahjuks kunagi kuulunudki…).

(Mädara jõgi polegi mingi suvaline nire. Võib täitsa ette kujutada selle veepinnal kunagi ukerdanud suuremaid paate või väiksemaid laevu)
 

Ega I aastatuhande teise poole ja 13. sajandi haldusolusid päris hästi omavahel võrrelda ei saagi. Kui esimesel perioodil tegid poliitilist ilma arvukad linnused, millest paljud haldasid enda ümber suhteliselt väikest territooriumi, siis hilisrauaajaks surid paljud neist üldse välja ning uued võimkonnad kujunesid varasematest oluliselt suuremaks. Nii et jääb lahtiseks, kas Mädara linnamäe aegadel üldse Alempoise nimelist maad juba tunti ja teati või tekkis see alles hiljem, II aastatuhande esimeste sajandite jooksul. Mädaralt on Türile maad linnulennult 20 kilomeetri ringis, mis iseenesest pole midagi võimatut – isegi kui Pärnu jõgi käänutab seda mõnevõrra pikemaks – , ometi puuduvad mul veenvad argumendid, et vastust otsustavalt ühele või teisele poole kallutada. Mis seal ikka, las ta jääda esialgu siis lahtiseks.

 

Kui te kunagi juhtute rändama mööda Pärnu – Paide – Rakvere maanteed ning märkate tee peal Mädarat, tehke seal põgus peatus ning jalutage linnamäele. Miks? Noh, seal on lihtsalt ilus olla. Haljendav loodus ja ajalugu õhkav maapind, küsimärke täis nagu Merivälja aiamaad. Muud pole õnneks ju vajagi. Mind see väike randevuu igatahes aitas – Mädaralt sõitsin juba märksa reipama tundega edasi läände, kus ootasid ees uued seiklused ja kohtumised. Nendest aga juba järgmises raportis.

(Linnamäe muinsuskaitsetahvlit märkasin mina küll viimases järjekorras, aga mõnele teisele uudistajale võib ta anda vajalikku kindlustunnet valitud tee õigsuses)