Leedu suurvürstiriigi alustaladel

Sõbralik lõunanaaber Läti on meile ilmselt üsna tuttav – või noh, vähemalt kord elus on ikka üks keskmine eestlane sealmail ära käinud, nii et Sigulda kepid, Riia palsam ning Valga alko- ja Volmari ehituspoed peaksid tehniliselt kuuluma meiegi rahvusliku pärandi hulka. Seevastu järgmine Balti õde (või vend) Leedu on juba märksa võõram. No kui paljud meist mõistavad nimetada Leedu kohti peale Vilniuse või Kaunase? Kui juba tänapäeva osas on pilt kaunis nukker, siis minevikku ei söanda üldse kiigata – kardetavasti valitseks keskmise eestlase teadmistes Leedu ajaloo kohta suur valge tühjus. 20. sajandi kohta veel üht-teist tuleks, näiteks iseseisvusaeg, nõukogude okupatsioon ja Balti Kett, aga neidki ainuüksi seetõttu, et samad asjad olid meiegi ajaloos olemas.

(Neli linnamäge Kernavės. Leedus muististest just puudu ei tule)

Ometigi on lõunalõunanaabrite tegemised olnud meile olulised. Kuigi kontaktide algushetke on raske ajateljel fikseerida, olid need 13. sajandi alguseks kujunenud enam kui soojaks. Olgu selle näiteks kas või leedukate tuurid Eestisse 1213. aasta või 1219. aasta talvel – viimase käigus tehti eriti monumentaalne ratsaringreis Semgallia ja Kuramaa kaudu üle merejää Sõrvele, Saaremaale ja Muhusse, sealt edasi Läänemaale, Järva, Nurmekunda, Sakalasse ning Lätimaa kaudu tagasi koju. Mida nad selle käigus korda saatsid, vahendab meile Liivimaa vanem riimkroonika: „Nende meel oli jõhker, / nad luusisid sellel maal ringi / ja mitte keegi ei söandanud läheneda / väevõimuga. / Nad tegid kurvaks nii mõnegi mehe” ning veidi allpool: „nad valasid nii teed kui rajad / üle verega. / Inimestel ei olnud neist rõõmu: / kuhu nad ka pöördusid, / nad näitasid rahvale surma”.

Noh, jah... Ajaloolased on rõhutanud, et leedukad tegid naaberrahvaste hirmu all hoidmises edusamme hobusekapjadel, mis lubas neil kärmelt lipata punktist A punkti B enne, kui keegi üldse arugi sai, mis jama neist üle tuisanud oli. Eestlased – ehkki me oleme iseenesest alati olnud väga tublid ja visad – ei suutnud omaenese kahe koivaga nii kiiret edenemist arendada ning võib-olla kaude just seetõttu ongi ajaloos eksisteerinud imperiaalsete mõõtmetega Leedu suurvürstiriik, aga Eesti suurvürstiriiki mitte.

 

Mullu juunikuus tekkis mul võimalus koos ühe reisiseltskonnaga käia Leedus ringi ning nii mõndagi selle ägedast ajaloost endale selgemaks teha. Vahepeal olin ma koledasti ametis igasuguste muude kirjatükkide vihtumisega, mistõttu lükkus reisikirjaga pusserdamine kogu aeg edasi tulevikku. Aga loodan, et nüüd pakub ta oma tillukese panuse meie lähikonna paremaks tundmiseks.  

(Leedu reisil külastatud vanema ajalooga paigad. Mummud panin Google Maps kaardile)

* * *

 

Sisenesime Lätist Leetu Šiauliaisse viivat teed mööda, kuid enne sellesse riigi suuruselt neljandasse linna jõudmist käänasime Jurgaičiai all vasakule, et ära näha kaugele kuulus Ristimägi [1]. Alates 19. sajandist on sinna kokku toodud muljetavaldav kogus kõikvõimalikke riste, tibatillukestest kuni tõeliste Kolgata-mõõdulisteni. Leedu on üsna katoliiklik maa ning kinnihoidmine usust on leedukaid mõnelgi korral rasketest aegadest välja vedanud. Ka palverännakud ja ristide toomine Ristimäele on olnud osa rahvuslikust eneseväljendusest, mis omandas erilise tähenduse nõukogude okupatsiooni päevil.

(Kui juba künka nimeks on pandud Ristimägi, siis olgu neid riste sellel ka palju)

Aga Ristimäe enda ajalugu ulatub tagasi aegadesse, mil siinse maa elanikud olid veel ristiusust sama kaugel kui Kuu Maast. Nimelt asus künkal kohalike žemaitide linnamägi ning selle all avaasula. Seda, et linnuse kultuurkiht on ristijalgadest korralikult segi keeratud, võib julgelt oletada isegi ilma kaevamisteta (viimaseid on, muide, künkanõlval siiski läbi viidud, ehkki ilma eriliste tulemusteta). Asulakohaga on lood veidi selgemad – umbes ühe meetri paksune kultuurkiht on uurijatele paljastanud tuleasemeid, potikilde, loomaluid, nuge, luisu, klaashelmeid, hõbesõle ja nooleotsa. Kogu kraam tõendab, et Jurgaičiais käis 13. ja 14. sajandil päris vilgas elu. 1348. aastal on paika Kuliai nime all ka mainitud. Naabruses asuv kalmistu on dateeritud varasemasse aega, 9.–12. sajandisse.

(Muistse linnuse piirjooned on kogu selle ristinduse alt endiselt aimatavad. Taamal viib trepp üles linnamäe otsavallile)

(Must mullapind paistab väga muinaskultuurkihi moodi. Aga selge on ka see, et teda on tublisti muserdatud) 

Loode-Leedut muistsetel aegadel asustanud žemaidid andsid hilisemate sajandite jooksul panuse kaasaegse leedu rahvuse kujunemisele, kuid on säilitanud tänapäevani omanäolise palge ja keelemurded. 13.–14. sajandil pidi just Žemaitija korduvalt taluma naabrusesse sisse seadnud ristisõdijaid ning nende loodud ordusid ja piiskopkondi, kes paganlike baltlaste vaenamise tihtilugu oma missiooniks ja südameasjaks olid võtnud. Eriti vihaselt olid selle asja kallal Kristuse Sõjateenistuse Vennad (hilisema tavanimega Mõõgavendade ordu) ja Saksa Ordu. Oli ka aegu, mil Žemaitija läkski poliitiliste jõumõõtmiste käigus nende kontrolli alla, kuid kõigi ponnistuste kiuste jäid žemaidid oma vanale usule kindlaks kuni 15. sajandi alguseni, mil nad viimaks teiste leedukate eeskujul – vähemalt vormiliselt – katoliiklusse pöörati.

 

Ristisõdijate rünnakud Žemaitijale ja Leedule algasid 1229. aastal ning muutusid vihasemaks 1236. aastal, mil Leedut läks rüüstama Mõõgavendade ordu koos selleks hetkeks alistatud lätlaste, liivlaste ja eestlastega ning liitlastega Pihkvast. Andes sõna taas Vanemale riimkroonikale: „Nad riisusid ja põletasid / mitme salgaga väga rõõmurohkelt, / laastasid takistamatult ümbritseva / maa risti ja rästi / ning pöördusid tagasiteel Soule poole / läbi soo ja üle nõmmede.”

 

Kui rüüstajad oleksid meeles pidanud eesti vanasõnu „Pill tuleb pika ilu peale” ja „Ära hõiska enne õhtut!”, poleks nad kogu oma lõhkumistööd sugugi nii rõõmurohkelt läbi viinud, vaid rõhunud veidi enam ettevaatusele. Sest järgmised read riimkroonikas kõlavad just nõnda:

 

„Oh häda, milline suur valu / et see retk oli kunagi välja mõeldud!”

 

Tagasiteel nägid rüüsteväed ühe jõe ääres žemaitide ja semgalide väge ootamas. Senine uljus asendus üllataval kiirusel kõhklustega, kuid retke juhtinud ordumeister Volquin püüdis kõigile selgeks teha, et ilma tapluseta nad koju ei pääse. Tahtsid nad seda või mitte, kuid järgmisel päeval, 22. septembril, pidid nad paganate rünnaku kuidagimoodi vastu võtma. Tüma maastik ei soosinud raskerelvastust, sestap jäi ka kaitse ebamääraseks. Kui uskuda riimkroonikut, siis orduvennad võitlesid küll vapralt, kuid seltskonnast paljud eelistasid ka ilma võitluseta koju pageda. Viimaste seas võis näiteks olla mitmeid eestlasi-lätlasi-liivlasi. Žemaidid ja semgalid ei andnud armu – vähemalt 48 orduvenda koos oma meistriga jätsid nende nuiade ja teiste külmrelvade all oma eluga hüvasti, kokku on rüüstajate kaotusi hinnatud 2000–3000 langenu kanti. Mõõgavendade päevad olid sellega lõplikult loetud. Ordu isikkoosseisust oli säilinud umbes 50%, kes viis nüüd kiiresti lõpuni juba mõni aeg varem alanud läbirääkimised liitumiseks Saksa Orduga, saades selle Liivimaa haruks.

 

Žemaitide-semgalide võit Saule all sütitas mitmed juba kristlastele alistunud piirkonnad mässama. Seda tegid näiteks enamik kuralasi, osad selleks ajaks kuidagimoodi allutatud semgalidest ning saarlased, kellest viimased õnnestus tagasi kuulekusele taltsutada alles 1241. aastal. Sajandeid hiljem ei saanud see sakslaste must päev kuidagi teisiti, kui lihtsalt pidi muutuma üheks baltimaalaste rahvusliku ärkamise ja identiteedi säravamaks sümbolsündmuseks. Meiegi ajalookäsitlustes on mõõgavendade vastu pükse saamine ikka ja jälle paksus kirjas välja toodud, seda enam Läti ja Leedu omades. 2000. aastal kuulutasid meie mõlemad Balti naabrid riiklikul tasemel, et võidukuupäeva 22. septembrit hakatakse tähistama Balti ühtsuse päevana. Seda on nad tänapäevani ka teinud, nii et see võiks justkui olla balti vaste meie soome-ugri hõimuliikumisele.

 

Saule võidu mälestust on veel igat moodi jäädvustatud. Lätlaste kuribänd Skyforger andis 1998. aastal välja albumi „Kauja pie Saules” (vaata nimilugu) ja Metsatöll astus sama sammu 2004. aasta „Hiiekoja” albumiga, mille lugu „Lahinguväljal näeme, raisk!” just Saule madinast kõneles (kae – ehkki selle variandi puhul tundub, nagu oleks pigem juttu Petserimaast). Nende saavutuste ritta võiks panna veel ühe, ehkki mitte nii õnneliku saatusega ettevõtmise – Saule lahingu memoriaali, mida meiegi oma silmaga ära nägime. Juba 1990. aastate keskel sündis Leedus plaan arvatavasse lahingupaika rajada massiivne mälestuskompleks päikesekella, puistu ja rohke betooniga. Kuigi viimast jõuti aastate jooksul usinasti valada, said riigil lõpuks rahad otsa (või otsustati, et neid võiks millegi muu peale kulutada) ning kogu hiigelprojekt jäi lihtsalt seisma.

(Saule lahingu memoriaali betoonelemendid hakkavad tasakesi loodusele alla vanduma)

(Infotahvel meenutab 1236. aasta lahingut, taamal lösutavad ulatuslike pinnasetööde tulemused)

Ja nii ta seisab siiamaani, kuulsusrikka lahingu veidi õnnetu mälestuskatse.

 

* * *

 

Leedu kuulsaimad linnad on muidugi Kaunas ja Vilnius, mis mõlemad on viimase saja aasta jooksul kandnud ka pealinna koormat. Vilniusel on kogemust oluliselt rohkem, juba vähemalt 14. sajandist, samas kui Kaunas oli pealinn maailmasõdade vahelisel ajal pigem olude sunnil, kui Vilnius oli leedukate vanade rivaalide poolakate käes. Kaunas [2] on kasvanud Nemunase ja Nerise jõgede kohtumispaika ning juba pronksi- ja eelrooma rauaajal tunti siin nende kaldapervedest suurt rõõmu. Praeguse linna järjepidevust võib lugeda hiljemalt 10. sajandist ehk sügavast viikingiajast, kuid kirjasõnasse raiuti asula nimi alles 1361. aastal seoses tellislinnuse ehitusega. Aasta hiljem õnnestus Saksa Ordu vägedel linnus vallutada ja purustada. Ordu ühe suurima leedulaste üle saavutatud võidu tulemused jäid lühiajaliseks – 15. sajandi alguses ehitasid viimased Kaunase linnuse uuesti üles.

(Avastasin, et ma Kaunase kivilinnusest sel reisil pilti ei teinudki. Kompensatsiooniks tuleb 2017. aasta kevadisel Ulgurännu kontsertreisil tehtud foto - siin see on)

Juba I aastatuhande teisel poolel alguse saanud Vilniuse [3] kujunemine tõsiseltvõetavaks sõjaliseks ja võimupunktiks toimus nähtavasti 13. sajandil, mil leedukate ülemkiht suutis oma poliitilised ambitsioonid tõsta uuele tasemele ning luua 1253. aastal Leedu Kuningriik, mille peaks oli kuningas Mindaugas. Nagu Kaunase puhul, tõi 14. sajand Vilniusegi esmakordselt tõsikindlalt ajalookaardile, kui ta 1323. aastal Vilnana üles kirjutati. Kaunasega ühendab teda ka asukoht kahe jõe liitumiskohas, kuid sedapuhku on jõgedeks Neris ja Vilna. Kui suurvürst Gediminas tõstatas ühel hetkel vajaduse hakata Vilniusesse korralikku ajaga kaasaskäivat linnust ehitama, oli sobiv krunt selleks kõrge künka näol samuti sedamaid olemas. Esialgse puust kantsi asendas suurvürst Vytautas 1409. aastaks kivihoonega. Linnusest, eelkõige niinimetatud Gediminase tornist sai ajapikku nii kõva rahvuslik sümbol, et kui linnus, sealhulgas torn erinevates varauusaegsetes sõdades oluliselt kõrgust kaotanud oli, ehitati viimane juba poolakate võimuajal 1933. aastal taas arvatavasse algsesse kõrgusesse. Ka pärast II maailmasõda, kui Vilniuse piirkond oli läinud tagasi leedukate kätte (kuid Leedu Vabariigist saanud samas pelk Leedu NSV), viidi mäel läbi ulatuslikud restaureerimistööd.

(Vilniuse üks tuntumaid vaatamisväärsuseid on kõrge künka otsas seisev Gediminase torn)

(Vaade Vilniuse linnuse kaitserajatistele teiselt küljelt, kust torn välja ei paista. Hallid alad künkanõlvadel on märk erosiooniohust)

Terasem lugeja on praeguseks ilmselt juba mõistnud, et kui Leedu Suurvürstiriik (Mindaugase ajal koguni Kuningriik) oli juba ära tehtud, oli leedukatel hoog sees, tegemaks kõike, mida neil aegadel üks riiklik hing soovida võis. Näiteks laiendada riigipiire ja valdusi suurriigi mõõtudeni. Või siis katta maa linnuste ja lossidega, üks ägedam kui teine. Üks eriti äge linnus ehitati Vilniusest mõnikümmend kilomeetrit lääne poole Trakaisse [4]. Järvedest piiratud maaribad ja saarekesed on äraütlemata maalilised, lisaks pakkusid nad mõnegi kaitsva nurgakese ka nõudlikumale militaarmaitsele.

 

Muinasleedukad toimetasid Trakai kandis juba rauaajal, linn hakkas tasapisi kasvama alates 13. sajandist. Esimesena rajati järvistust veidi eemale Vana Trakai linnus. Pärimuse järgi olnud ehitustööde initsiaatoriks taas suurvürst Gediminas. Tema poeg Kęstutis liigutas linnakese praegusesse asukohta Galvė järve äärde ning ehitas kaks uut kantsi – ühe järve ulatuvale maaninale ning teise otse keset järvesaart. 14. sajandi teist poolt kutsutakse ka Trakai kuldajastuks, ehkki Saksa Ordu tegi kasvavale linnale terve rida rünnakuid. Need ei seganud ometi linna kerkimist Leedu riigi üheks kesksemaks, ajuti koguni pealinna rolli kandvaks punktiks.

 (Kõige kuulsam Trakai linnustest on see, mis ehitatud järvesaarele)

(Sama paik seestpoolt. Paljude hoonete hea väljanägemise taga tuleb tegelikult näha Poola restauraatorite kätt) 

Kęstutise poeg suurvürst Vytautas võttis pärast edukat sõjakäiku Kuldhordi vastu 1397–1398 kätte ja vedas hulga seni Krimmi poolsaart asustavast karaiimide rahvast õkva Trakaisse. Neile anti kohapeal teatud omavalitsusõigused ning sellest saadik tänapäevani on nad Trakai kandis oma asju ajanud. Karaiimide elus on olnud nii paremaid aegu (näiteks keskaeg), halvemaid aegu (17. sajandi rahutused) ja suisa nirusid aegu (17.–18. sajandi vahetuse nälg, sõda ja katk taandasid Trakai karaiimi perede arvu kolmele). Aga kõigest on nad siiski kuidagi omadega välja tulnud.

(Trakai vanalinna üks peatänavaid kannab Karaiimi nime. Sellised kolme otsaaknaga majakesed on tüüpilised siinsele karaiimi ehitustraditsioonile)

Ega meie kandis karaiimidest just ülemäära ei teata, sestap on paslik siin mainida, et tegemist on turgi rahvakilluga, kelle keel kuulub turgi keelkonna kõptšaki rühma (selle tosinkonnast keelesugulasest on tuntumad tatari, kasahhi ja kirgiisi keeled). Juba alates 8. sajandist tunnistasid karaiimid judaismi ühte voolu karaismi – millest õigupoolest tulebki nende etnonüüm. Suurem jagu umbes 2500 ennast karaiimiks pidavast inimesest elab tänapäevalgi Ukraina aladel, kuid osad ka mujal, sealhulgas paarsada Vytautasel toodute järeltulijat Leedus. Vaimsetes toimetustes on karaiimid ikka kasutanud heebrea keelt. Nägime Trakais isegi ühte nende sünagoogi, mille kohta nad ise ütlevad „kenesa”. II maailmasõja aegne juudivaenamise kirves läks nende peadest suuresti mööda seetõttu, et karaiimidel õnnestus Natsi-Saksamaa juhtidele selgeks teha, et hoolimata sarnasest usust pole nad siiski ise juudid.

 

(Karaiimi pühakoda kenesa)

Karaiimide põline keel on praegu suhteliselt hädises seisus, sest kogu ilma peale on selle kõnelejaid praeguseks kokku ehk vaid mõnikümmend. Karaiimi trakai murde säilimisele võib mõnevõrra kaasa aidata karaiimi kultuuri kasutamine Trakai linna brändimises, kuid pean ütlema, et ega ma seda kuskil avalikel siltidel näinud (või ei pannud leedukeelsete seas tähele, sest ega ma ju kumbagi keelt mõista). Küll oli lihtsalt leitav karaiimi rahvaköögi kuulsaim teos, täidisega pirukas kibin, mida kohalikud söögikohad väärika raha eest pakkusid.

(Papist karaiimid ütlevad tere ja pakuvad head-paremat. Kandikutel on kibinad ja tundmatu mõjuga jook)

(Tahvel kõneleb, et sarnaselt paljudele teistele rahvastele saabusid kaheksakümnendate lõpul ka karaiimide ellu taas lahedamad ajad)

* * *

 

Päris viimaseks paigaks selles kuulsuste paraadis jätsin Leedu riikluse tõelise hälli – Kernavė [5]. See on monumentaalne kant. Juba ainuüksi loodus pakub hingematvaid vaateid alla Pajauta orgu ja selle põhjas veiklevale Nerise jõele, aga see pole veel kõik. Orupervel on ühtekokku viis (!!!) linnust, neist neli ühes kobaras koos ja viies veidi eemal vaateulatuses. Nii lähestikused linnused ei saanud kuuluda rivaalidele, vaid pidid kindlasti moodustama ühise meelega kaitsesüsteemi. Esmakordselt 1279. aastal mainitud kui suurvürst Traidenise kants, küündib Kernavė kindlustuste ajalugu üleüldse I aastatuhande keskpaika ja paiga enda lugu veel kaugemale.  

(Üks neljast Kernavė linnusest vaadatuna teiselt mäelt)

(Eestis kutsutaks sellise kujuga linnamäge ilmselt Kalevipoja sängiks, aga Leedus Kalevipoega kahjuks ei tunta)

Sellise hunnitu oru puhul pole imestada, et inimese eluasemeid on siin leidunud igal viimasel kui ajaperioodil. Juba paleoliitikumis trallisid põhjapõdrad ja nende kütid mandrijää poolt puhastatud orupõhjas, hiljem läksid põdrad edasi põhja, aga inimene jäi. Neoliitikumi tüübid tõid endaga kaasa nöörkeraamika ja põllumajanduse, pronksi- ja eelrooma rauaaegsed tegelased riibitud keraamika ja maa-aluste põletusmatustega kalmistu. Rooma rauaajal sai Kernavėst rauatootmiskeskus, mis ilmselt pakkus juba senisest rohkematele inimestele elatist. Orupõhja asula hakkas tolle aja kohta juba üsna ambitsioonikaid mõõtmeid võtma, kuid jäeti siis rahvasterännuajaks maha. Võib-olla kolis alumise küla rahvas jõe veetõusude või pahasoovijate rünnakute tõttu kõrgemale orupervedele, kuhu hakati ääri-veeri linnuseid kõpitsema.

(Nerise jõgi Pajauta orus on meelitanud inimesi enda ligi läbi aastatuhandete. Sellel luhal on asunud nii põhjapõdraküttide kojad kui ka korralik keskaegne alev/linnake)

(Sellised paistavad linnused alt orust. Pole midagi öelda, ilus on!)

(Siin-seal kükitavad kivid annavad aimu pronksi- ja eelrooma rauaaja kalmistust )

Sajandite jooksul suutsid kernavėlaste põlvkonnad oma äraütlematus püsivuses jõuda linnuseehituses sellisele järjele, et 11.–12. sajandiks oli Pajauta oru järsul kaldal tõepoolest püsti viis suurt puust kantsi, mille haldajate poliitiline haare hakkas ulatuma kodukandist kaugele välja, üle kogu leedulaste maa. Seepärast peetaksegi Kernavėt esimeseks Leedumaa pealinnaks, kus 13.–14. sajandil võis linnustes ja taasasustatud all-linnas kokku elada umbes 3000 inimest.

(Kuna on ilus vaade, siis olge lahked, veel linnuseid)

14. sajandi teisel poolel käis paiga käsi paraku üsna halvasti – Saksa Ordu käis Kernavės lõhkumas 1365. aastal ning kuigi leedukad tegid alguses kõik uuesti korda, käisid ordurüütlid 1390. aastal taas ning hävitasid nii palju kui said. Ei linnuseid ega alumist orulinna ei hakatud nüüd enam taastama. Ellujäänud võtsid oma seitse asja ning rajasid uued kodud juba orust välja praeguse Kernavė linnakese alale. Jõeäärsed majaasemed ja tänavad mattusid paksu kaitsva turbakihi alla ning on tänapäeval arheoloogidele magusaks paigaks. Kernavėt kutsutakse kultuurkihi hea säilivuse tõttu koguni Leedu Troojaks. Ajaloohuviline turist saab muistse Leedu eluoluga tutvuda ka linnamägede lähedale püsti löödud muinaskülas, kus suvisel ajal igasugused meistrid ja muud käsitöölised oma asju nikerdavad ja rumalatele küsimustele vastata püüavad. Talvel tuuakse nad ilmselt soojemasse tuppa ära.

(Reprodutseeritud muinasküla on iga rahvuse uhkus)

(Savikummiga ahi ja rauast kolmjalg paja hoidmiseks. Samasugust kasutasime 2012. aasta talvel Rõuges supi tegemiseks)

* * *

 

Kui Leedu muinasaeg käib naabermaadega enam-vähem ühte jalga, siis keskaja alguspool 13.–14. sajandil on tal täiesti omamoodi. Vähe sellest, et leedukatel õnnestus anda vägivaldsetele väljastpoolt tulevatele ristimisüritustele valusalt vastu hambaid ning välja arendada omausuline riigikord, nad laienesid ka täiesti hullumeelses ennaktempos emamaadelt välja, eelkõige tänapäeva Valgevene ja Ukraina aladele. 15. sajandil oli Leedu Suurvürstiriik üleüldse Euroopa suurim riik. Midagi võrreldavat pole Leedule naljalt kuskilt maailma ajaloost kõrvale panna. Nii et kui mõelda, siis on päris äge, et selline asi sündis meie Eestile üsna lähedal ning et ühel või teisel moel oli ka meie esivanemail sellesse oma panus anda.