Bergamo – Lombardia rahutu saatusega pärl

Eelmistes reisikirjades jutustasin oma retkedest Ungaris ja Slovakkias. Kord jõudis kätte aeg hakata tagasi Eesti poole liikuma. Kodutee võib tihtipeale olla käänuline ning täis ootamatuid seiku, kohtumisi ja avastusi. Nüüdki ei läinud retk sugugi sirgjoones põhja, vaid tegi enne laia kaare lõuna suunas. Põgus, vähem kui 24-tunni pikkune vahepeatus toimus Põhja-Itaalias, Bergamo linnas. Et aga logistilised nüansid mind juba siia olid toonud, pidasin paslikuks ümbruskonnas veidi ringi vaadata, et kohata mõningaid ajaproovile vastupidanud paiku.

Bergamo on oma 120 000 elanikuga Lombardia-nimelise maanurga suuruselt neljas linn. Selle ülikaunis vanalinn ehk Cittá Alta kõrgub järskude nõlvadega künka peal modernse all-linna kohal nagu stoiline vanaätt oma pujäänikutest lastelaste ees. Kohalik pealinn on 40 km eemal asuv Milano, mille rahvaarv ületab kaugelt müstilise miljoni piiri. Milano, ehkki vana ja väärikas, ei köitnud mu huvi sedavõrd. Õigemini püüdsin mulle antud nappi aega keskendada ühele paigale korraga ning et sõpruskonna seast olid kõlanud soovitused Bergamos ära käia (Salisbury katedraali kõrval), siis mõtlesin, et saagu nõnda. Lennuk lendas Budapestist üle Pannoonia pusta, ületas pilvised Alpid ning maandus Bergamo lennuväljal. Positsioneerinud oma asukoha turismiinfost saadud kaardil ning varunud kaubanduskeskusest moona, asusin täitma käigu pealt kujunevat plaani.

(Bergamo vanalinn on täiesti hoomatava suurusega. Pakun, et enam-vähem võrreldav Tallinna vanalinnaga, ehk vaid pisut suurem)

(Vanalinn kõrgub õhtuse uuslinna kohal. Kuna Bergamot ennast jõudsin avastama küllaltki hilja, siis ongi kõik linnavaated sellised pimedapoolsed)

Itaalia on teatavasti üsna mitmepalgeline ning selle põhja- ja lõunaosa erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Lombardia esindab jõukat põhjapoolt. Alpide taga algab juba Šveits, muudeks kohalikeks naabriteks on sellised Itaalia regioonid nagu Piemonte, Emilia-Romigna, Veneto ja Trentino Alto Adige. Kõlab lõbusalt, mis? Kambakesi koos veel mõne piirkonnaga moodustavad nad Apenniini säärsaapa lehvikukujulise ülaserva.

(Eel-Alpide piiratud Põhja-Lombardia maastik) 

(Inimestel on olnud aega tuhandeid aastaid, et maa peaaegu täielikult ära kodustada. Vana Euroopa on suuresti just selline - talitsetud, mõistuspärane ja natuke igav)

Esimese asjana väisasin Bergamo südamest mõni kilomeeter ida pool vulisevat Serio jõge, mis aitab Alpide külma lumesulavee Aadria mere poole viia. „Itaalias polegi ma veel kunagi ujunud”, mõtlesin ma ning lootsin selle vea parandamisel jõe koostööle. Kaldapealsele jõudnult pidin aga nõutult kukalt sügama, sest jõe vood olid väga kiired ja kärestikulised. Vesi polnudki teab kui sügav, aga see muutis ujumisplaanid pigem keeruliseks, sest igatsugu põhjas peituvaid teravate nukkidega kivirahne leidus voolus palju-palju. Pisut allavoolu leidsin ometi koha, kus jahedapoolsesse vette ukerdada ning koguni paar ujumistõmmet teha. Madal kivine põhi võib kujutada reaalset ohtu põlvedele, pehmele kõhualusele ja muudele habrastele kehaosadele, nii et pikalt ma ligunema ei jäänud. Aga vähemalt sai ausalt ära tehtud!

(Alpidest kihutav Serio jõgi on Bergamo lähistel keevaline, aga külm)

(Selline vesi nagu ujuma väga ei meelita...)

Sealtsamast kaldaveest leidsin ühe jõest ümaraks lihvitud servadega maalitud krohvitüki. Kes ja millal sellise kena jupi esteetikat valmistanud on, ei teadnud ma sel hetkel midagi tarka öelda ega tea praegugi. Eelistan üldiselt, et muinsusväärtused elaksid oma looduslikus keskkonnas, seetõttu rändas krohvitükk pärast fotodokumenteerimist tagasi Serio jahedasse rüppe.

(Vaat selline muinsustükk sattus mulle pihku. Antiikloolased, tulistage oma teadmisi Põhja-Itaalia krohvikunsti osas!)

Päris vanasti elas Lombardia alal igasuguseid rahvaid. Esimesed nimeliselt teadaolevad olid liguurid, kes arvatavalt juba 1200 eKr Bergamo Vanalinna mäele oma elamise püsti panid. Nemad olevat seda paika kutsunud Barra. Koht sai hästi valitud – künkast voolavad välja allikad, mis pakuvad ka tänapäeval vanalinnas inimestele organismi talitlemiseks vajalikku turgutust. Umbes 600 eKr soovisid allikatest maitsta etruskid, kes piirkonna hõivasid ning neile järgnesid 550 eKr omakorda keldid-gallialased. Viimaste järgi hakkasid muistsed roomlased kogu Põhja-Itaaliat nimetama Gallia Cisalpinaks ehk siinpool Alpe olevaks Galliaks. Rooma poolt vaadatuna kujutas Cisalpina endast väravat õigesse Galliasse (mida tänapäeval tunneme Prantsusmaana). Keldi tsenomanide hõim, kes siinkandis end sisse seadis, andis mäepealsele elupaigale omapoolseks nimekujuks Berghem.

(Bergamo piiril. Kõige suuremas kirjas on linna tänapäevane nimi, seejärel tuleb hüüdnimi "Tuhande linn", mille sai linn oma toetuse eest Garibaldile Itaalia ühendamissõdades. Kõige alumine nimekuju pärineb keltidelt ning pärineb ajast, mil seda kanti peeti veel Galliaks)

(Allikad on tänaseks torustiku range kontrolli all, aga vesi on endiselt joodav. Proovisin järele ja elan praegugi, kombitsad ka eriti ei sega...)

Gallia Cisalpina liideti Rooma riigiga juba 81. aastal eKr ning 42. aastal pKr kuulutati ametlikult Itaalia osaks. Roomapärase nimekuju Bergomum saanud asula kasvas neil päevil soliidseks 10 000 elanikuga linnaks. Kohalikud keldid sulasid aja jooksul kokku muude roomlastega. 3./4. sajandi vahetusel leidsid Põhja-Itaalias aset mitmed äkilised sündmused seoses uue usuvoolu – kristluse – levimisega rahva seas. Esialgu olid Rooma keisrid selle võõrapärase sekti suhtes väga veriselt meelestatud. Näiteks keisrid Diocletianus, Maximianus, Galerius ja Constantius (uskuge või mitte, põhimõtteliselt olid nad tõepoolest kõik ühel ja samal ajal võimul!) võtsid ette põhjalikud kristlaste vastased aktsioonid, mille käigus püüti ka sõjavägi puhastada kristlastest. Iseäranis palju seiklusi ja sekeldusi oli selletõttu ühel Bergomumist pärit Aleksandri-nimelisel kristlasest sõduril. Ta pääses sõjaväes toimuvast detsimeerimisest, võeti korduvalt vangi ja pani kinnimajast ka mitu korda plehku. Leidnud usaldusväärsete inimeste seas peavarju, otsustas ta Bergomumis Kristusest jutlustama hakata. Võimud said ta viimaks ikkagi kätte ning 303. aasta 26. augustil võeti Aleksandril pea maha. Nõnda sai temast Bergamo kaitsepühak. Ajad ja suhtumised hakkasid siiski peagi muutuma. 313. aastal andis keiser Constantinus Milanos/Mediolanumis välja edikti, millega andis kõikidele impeeriumi religioonidele vaba voli tegutseda ning õige varsti muudeti kristlus ainumaks seaduslikuks usuks Roomas.

(Püha Aleksandri/Alessandro katedraal on ehitatud uusajal varasemate pühakodade kohale)

(Baptisteerium. Sellises väikeses majakeses on toimetatud ristimise sakramenti)

(Kristlik maaling ühe vanalinna äri laes. Pildistasin läbi vaateakna. Paistab olevat päris vana)

395. aastal said keiser Theodosius I pojad endale kumbki valitsemiseks ühe tüki Rooma riigist – Arcadius sai idapoolse ja Honorius läänepoolse jupi. Kogu Itaalia ala jäi Lääne-Rooma alla, ent tolleaegsed inimesed lugesid Roomat endiselt üheks riigiks, mida juhtumisi lihtsalt kahest kohast valitseti-hallati.

Rahvasterännuaeg tegi oma kareda pai tervele Euroopale ning miks olekski pidanud Põhja-Itaalia sellest kuidagi kõrvale jääma. Rooma põhjapiirid pandi igas asendis proovile. Polnud harv juhus, kui mõni militaaraksessuaaridega hästivarustatud seltskond suutis piirivalvest läbi murda ning omal käel impeeriumi imedega tutvust teha. 401. aastal väisasid Itaaliat visigoodid ehk läänegoodid koos oma kuninga Alariciga ning teel Rooma mürgeldasid korralikult ka Bergomumis. Pool sajandit hiljem oli kord hunnide ja nende ninamehe Attila käes, kes samuti seda kaunist maanurka imetlesid. Selle, et linnast pärast nende lahkumist taas vaid tukid ja kivihunnikud järele jäid, võis kanda lihtsalt hunnide omanäolise turismitarbimis-käekirja arvele, ei muule. Bergamo külalistena on neil päevil mainitud ka vandaale, alaane ja ostro- ehk idagoote. Gooti verd oli ka Itaalia kuningaks tõusnud Odoaceris ja Theodericis, kes lühikest aega Bergamot kamandasid.

(Läbi aia piilusin arheoloogiliste kaevamiste auku. Sügavus on silmaga hinnatult umbes meeter või veidi enam. Võib arvata, et rahvasterännuaeg jääb veel palju-palju sügavamale)

Eelmainitud seltskondadega rahvasterännuaegne saalimine Põhja-Itaalias ei piirdunud. Germaanlaste hulka kuulunud langobardid ehk pikkhabemed (vt ka märksõnu ‚pikk-kõrv’, ‚sammalhabe’, ‚haavikuemand’ jms) jõudsid siia teistega võrreldes küll võrdlemisi hilja, alles 560.–570. aastatel, kuid osutusid püsivamaks kui nii mõnigi juhuseikleja enne neid. Langobardide pealik Alboin leidis 569. aastal Bergamosse jõudes linna sõja tõttu küllaltki tühjana, kuid rahulik elu taastus niipea kui olud rahulikumaks läksid. Langobardidel õnnestus paarisajaks aastaks enda võimu alla koondada suur jagu Apenniini poolsaarest ja Põhja-Itaaliast. Viimast hakatigi pikapeale hüüdma langobardide maaks, mis edaspidi mugandus meilegi tuttavaks Lombardiaks. Nii et kõikidest rahvastest, kes siin aegade jooksul valitsenud ja suvatsenud, suutsid just langobardid sellele maale oma nime kinnitada.

(Pikkhabemete pärand Bergamo kandi kaasaegsetes toponüümides)

Muinasreisikirjade püsilugejad (mul pole aimugi, kui palju teid õigupoolest olla võiks) ilmselt juba teavad, et ma olen veidigi uuema ajaloo kirjeldamises kaunis laisavõitu. Bergamo vanalinn pakub imekauneid kõrg- ja hiliskeskaegseid ning varauusaegseid arhitektuurielamusi, millest kõikide kirjeldamine käiks mul selgelt üle jõu. Mõningaid tähelepanuväärseid maamärke pean ometigi kohustuslikuks välja tuua.

Aastal 774 läks linn Karolingide Frangi Keisririigi koosseisu ning paarsada aastat hiljem sai Bergamost vabalinn. Linnakodanikud ise otsustasid, kuidas nad elavad ja mida oma ajaga ette võtavad. 12. sajandil võtsid nad näiteks ette ehitada oma linna au ja uhkuse, Basilica di Santa Maria Maggiore. Lisaks pühakojale täitis see ka ametnike kohtumispaiga ja laoruumide funktsioone, nii et tõeline munitsipaalhoone.

(Püha Maarja basiilika üle on bergamolased ise väga uhked. Kirik pärineb 12. sajandist, kuid on muidugi hiljem näinud igasuguseid täiendus- ja ümberehitustöid)

(Sekka üks niisama linnavaade. Itaallased kutsuvad seda väljakut Piazza Mercato delle Scarpe)

Valitsejad on tulnud ja läinud, poliitika on kobrutanud, rahutused ja mäsu kõditanud meeli. Näiteks 14. sajand oli siinkandis üsna koleeriline. Ilmselt pole juhus, et just sellal rajati Bergamo mäe ühte otsa linnus ja teise otsa tsitadell. Päris olulist rolli mängis linna ajaloos 15.–18. sajandil Veneetsia Vabariik, mil samuti ei kõheldud kellut haaramast ja midagi konstruktiivset tegemast. Näiteks linnamüür ja -väravad pärinevad just nimelt Veneetsia võimuajast. Väikese saatuse irooniana sattus see olema ka üks rahumeelsemaid perioode Bergamo muidu nii heitlikus eluloos, nii et ega neid müüre praktikas väga vaja ei läinudki. Aga nagu öeldakse: Kui soovid rahu, valmistu sõjaks! Veneetsia aeg lõppes ühel ilusal päeval ära. 1797. aastal sai Bergamost kuueks kuuks koguni omaette vabariik, kuni Prantsuse väed ta mõneks ajaks vallutasid.

(Vanalinna künka lääneotsa mahtus ära üks kena tsitadell) 

(Tsitadelli sees valvab, oh üllatust, diplodookus. Aga samas, miks ka mitte! Hoidsin silmad igaks juhuks laser-raptorite suhtes lahti) 


(Künka idaosas aga kõrgub uhke linnus)

(Veneetsia Vabariigi aegse kaitseehituskunsti šedöövreid - San Giacomo värav ja selle esine sild)

Pikemaks jääda ma ei saanud. On juba isegi nagu väikseks traditsiooniks saanud reisikirjade lõpus veidi kahjatseda, et palju põnevat nägemata jäi, aga eks midagi peab alati ka teiseks korraks jätma. Näiteks rekordilised 4700 hektarit parke, mis Bergamo vanalinna mäe taguseid künkaid katavad. Mind viis lennumasin mõne tunni pärast üle Alpide ja Euroopa südamaade tagasi kodusesse Hüperborea nurgakesse nimega Eesti, tagasi argiste askelduste ja peatselt algava sügise rüppe.