Nii kippu kui Kõppu: Hiiumaa muinaspõlvest

Tartu rahvamuusikaansambel Sirgutii 2018. aasta suvine kontsertreis võttis sihikule Eesti suuruselt teise saare Hiiumaa, kus me oma senise tegutsemisaja jooksul veel käinud polnud. Ühtlasi polnud ma seni ka seda põnevat Läänemere laineist ümbritsetud maanurka muinasrakursi alt avastanud, sellest kirjutamisest rääkimata. Mis seal salata – olin seni külastanud Hiiumaad elu jooksul vaid kolm korda, viimati koguni 14 aastat tagasi. Nüüd tundus olevat õige aeg kaotatud aeg tasa teha. Kuna augusti esimesel nädalavahetusel leidsid saarel aset kodukohvikute päevad, siis saime võimaluse ühildada oma suvetuur nendega.

Tuuritamine võib muusikule olla ränk töö, eriti kui tuurimänedžer napi aja tihedalt esinemisi täis laob. Mina satun olema just sedalaadi türanlik korraldaja, kes leidis, et kahe päeva jooksul viis esinemist peaks olema igaühele kontimööda. Tõele aru andes saime ka endale püstitatud ülesandega väärikalt hakkama, mängides Sarvel, Jausas, Harjul, Malvastes ja Kuristes. Võiks arvata, et piirkonna esiajalooga tutvumiseks ei jäänud taolise lööktöö juures üldse aega, aga siinkohal pean ma ennatlikke järeldusi ohjama ning kinnitama, et tegelikult oli ka selleks mahti. Reedel oli meil kaks kontserti ning laupäeva lõunast õhtuni veel kolm, aga laupäeva hommikupoolik oli otsekui loodud suvitamiseks. Panin omakasupüüdlikult ette põrutada Kõpu poolsaarele, sest punkt 1) seal on mõnusad rannad; punkt 2) seal on kuulus tuletorn; punkt 3) suurem osa Hiiumaa teadaolevaist muististest on koondunud just Kõpu poolsaare keskpaika.

(Kõpu kuulsaim maja on muidugi see tuletorn, mille me oma retke käigus kerge vaevaga üles leidsime)

Nonii, revideerimaks oma varasemaid lennukaid väiteid pean tunnistama, et suuresti ajanappuse tõttu jäi nii mõnegi põneva paiga korralikum väljaotsimine ja tutvumine soovitust pinnapealsemaks. Nii et peate lihtsalt uskuma mu sõnu ja varasemate muinasmaade avastajate väiteid, et need paigad on tõepoolest olemas. Aga üht-teist saime siiski oma silmagagi näha.

Üle 11 500 aasta tagasi hakkas Kõpu piirkond, mis seni oli olnud surutud paksu jääkihi alla ning viimase ärasulamise järel üürikest aega viibinud Balti Jääpaisjärve põhjas, vägisi nina vetevoogude alt välja pistma. Loode-Eestil on jätkuvalt komme kerkida jääpaine alt. See on andnud tulemusi ning tänapäeval ulatub Hiiumaa ja kogu Lääne-Eesti saarestiku kõrgeim tipp Tornimägi 68 meetrit üle merepinna. Aga ka mandrijää sulavee setetele kuhjunud tuuleluited nimega Linnaru mäed on oma 63 meetrise tippmargiga päris väärikad pinnavormid.

(Rebastemäed on osa Linnaru mäestikust, tuule kuhjatud luidetest)

Kõpuga umbes samaaegselt tõusid veest välja ka Lääne-Saaremaa kõrgeimad nukid, kuid sealne Viidumägi on suutnud praeguseks kerkida vaid 54 meetrit merepinnast. Hiiumaa kohal on maakerge olnud nähtavasti palju innukam. Alguses olid meie nüüdseks suurimaiks kasvanud saared aga kõigest laiud kaugel meres (või järves, sõltuvalt selle Skandinaavia ja Baltikumi vahel loksuva veevälja arenguetapist). Mul pole aimugi, kes oli esimene elusolend, kes Kõpu saare üles leidis ja endale elupaigaks valis, aga inimene see igatahes polnud. Küll aga jäi saareke kindlasti silma hülgerahvale. Neid on läbi aegade elanud Läänemeres mitut liiki – viiger, grööni hüljes, randal ja hallhüljes, kellest praegu kohtab Eesti vetes paikselt esimest ja viimast. Grööni hüljes oli väga tavaline nooremal kiviajal ja pronksiajal, mil need loomad käisid siinkandis arvatavasti massiliselt toitumisretkedel. Randalit võib vahel veel kohata, aga üldiselt on nad taandunud Läänemere lõuna- ja edelaossa, sest siin läks nende olukord küttimise ja reostamise poolest vahepeal veidi liiga karmiks.

Kuigi täielikud mereloomad, on hüljestel endiselt säilinud side kuiva maaga. Rannas võib vedeleda, sugu teha ning hallhüljes ei pea paljuks ka vajadusel maa peal järeltulijad ilmale tuua, samas kui viiger nõuab selleks ainult merejääd. Keset merd tõusnud Kõpu nukk passis karvakaladele küllap päris mõnusalt. Soolane laine lõi laksudes rannale, tuul paitas ja inimene, suurim looduse nuhtlus pärast täisid, püsis kaugel mannermaal. Vähemalt esialgu...

(Hülged võisid mõnusa lahesopiga saaretükiga ilmselt päris rahul olla. Umbes nagu sellisega. Kõpu poolsaare põhjarand tänapäeval. Muinaspaigad jäävad mitu kilomeetrit seljataha)

Oli veel keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum, täpsemalt umbes 5700–5600 aastat eKr, kui ühes sasipeas tärkas mõte minna merele hulkuma. Kas siis talvisel jääl tuterdades või hoopis suvistel voogudel paadis mõlatades. Matka algpunkt võis paikneda nii Läänemaa rannas (mis toona oli palju enam ida pool kui tänapäeval) kui ka äsja leitud ja koloniseeritud Saaremaal (mille kõrgemast lääneosast juba rääkisime). Liikuma tõukas neid inimesi mitte niisama reisilust, vaid tühi kõht, millele väga meeldis igasuguste väetite loomade liha. Ning seda, et need meres elavad kutsikasilmadega paksukesed maitsevad päris hästi, olid Eesti inimesed selleks ajaks enestele juba selgeks teinud.

Jah, apla inimese ees ei võinud ükski elusolend end üleliia kindlalt tunda. Kõpu hülged said peagi omal nahal tunda, kuidas neil nahk üle kõrvade tõmmati. Saarele jõudnud inimesed lõid väikese lahesopi äärde omad jahionnid püsti ning võtsid hülgerahva seast rasvast matti. Päris aastaringselt esialgu veel paigale ei jäädud; saarel käidi tõenäoliselt eelkõige varakevadisel hüljeste poegimisajal. Hüljestele asjade taoline areng ilmselgelt ei meeldinud, aga ega siis nendega läbi räägitud. Õnneks polnud kiviaegsed tapariistad veel nii massihävituslikku laadi, et nendega oleks saanud kogu mere kõigest elavast puhtaks teha. Kui väiksed nunnud hülgepojad välja arvata, nõudis ettevaatlikele vaarao lastele ligihiilimine ja nende tabamine jääaugust ohtralt pikka meelt, väledust ja oskusi.

Keskmise kiviaja asulakohti on Kõpus leitud koguni 11, aga see ei tähenda ilmtingimata, nagu olnuks rannas niipalju majapidamisi või külasid kõrvuti. Üks ja sama kütibrigaad võis aja jooksul oma staapi liigutada senisest asukohast veidi maad eemale, vastavalt oma paremale äranägemisele. Rand pakkus töödeks-tegemisteks tarvilikku tulekivi, aga üht-teist eluks vajalikku võeti tapahooajaks Kõpule tulles ka kaasa. Selleks võisid olla näiteks alates keskmise kiviaja lõpust savinõud, aga ka näiteks siilid. Nimelt on asulakohtade arheoloogilistel kaevamistel leitud siililuid. Ehkki siil muidu on igati vapper loomake, siis mandrilt saarele ise ujuda ta poleks jaksanud ning talvise jäätee ajal ta hoopis magab. Nii et Hiiumaa siilide loos on mängus olnud inimese karvane käsi.

Kujutan ette Kõppu esmakordselt sattunud inimeste mõttevahetust (mis ilmselt toimus meile tundmatus muinaskeeles):

„Jaa, ilus saareke! Palju hülgeid.”

„Tõsi. Aga siile see-eest jälle vähevõitu...”

Kiviaja rahvas polnud kurtja, vaid tegutseja. Sedamaid võeti mandrilt mõned okaskerad paati kaasa ja korraldati neile meeleolukas merereis. Iseasi muidugi, miks seda kõike vaja oli. Kas oli siil juba neil hämaratel aegadel püha olend, kaval nupumees ja vajalikul hetkel „Serviti!” hüüdja, kelleta oma elu kaugel jahilaagriski ette ei osatud kujutada? Vastust teab vaid tuul.

Keskmise kiviaja transformeerumisel nooremaks kiviajaks elu Kõpus jätkus. Laiendati hülgeküttimist, sihikule võeti ka meie mere ainus vaalaline pringel ehk seakala ning mitmesugused kalad. Kujundlikult öeldes oli vorst olemas, aga leivakäär selle alla veel puudu. Puuduse likvideerimiseks hakati saarel jõudumööda kasvatama otra. Vastutustundlikum põldur küpsetas odrast karaskit ja keetis teraviljaputru, mõni teine võis aga pruulida kõik õlleks ja vajaduse tahke toidu järele rahuldada ulukisaadustega.

(Kiviaegseid mereäärseid elukohti katab suuresti mets. Pildilt võib sellegipoolest aimata omaaegset rannajoont - vasakul pool on maapind kõrgemal, paremal langeb madalamale) 

Tänapäevaks on need algselt enamasti rannas paiknenud asulakohad jäänud merest kilomeetrite kaugusele ning kasvanud metsa sisse. Sellepärast polnud meil seal kiviajast suurt midagi näha. Üritasime üles leida veel pronksiaegsed kivikirstkalmed, mida Kõpu maile on ehitatud koguni tosinkond. Väikese, ent olulise kartograafilise segaduse tõttu otsisime neid tegelikust asukohast sadakond meetrit lõuna poolt, mistõttu saime ehedat aimu küll pronksi- ja vanema rauaaja avatud pastoraalmaastikust, aga neid sakraalseid kivihunnikuid päriselt ikkagi ei kohanud. Sellegipoolest on nad seal kusagil olemas, tõendades, et asustus eksisteeris Hiiumaal jätkuvalt edasi. Kivikalmeid kokku tassinud rahva põhielatus tuli nähtavasti juba põldudelt, aga meri võis endiselt pakkuda toidulisa. Maa oli vahepeal jõudnud mere arvel niivõrd kasvada, et aasta 1 paiku oli olemas juba suurem osa tänapäeva Hiiumaast.

(Kena Hiiumaale omane karjamaastik. Kas kuskil siin võiksid asuda kivikalmed? Kivid igatahes on...)

(Või on kalme hoopis see seltskond muhedaid halle kive? Sirgutii meeskond uurib asja. Hiljem selgus, et päris kalmed asusid hoopis veidi maad fotograafi ehk minu selja taga)

Nooremast rauaajast ei teatud Hiiumaal pikka aega midagi asjalikku, sellepärast eelistasid ajaloolased pikka aega toetuda ühele Saksa kuningas Heinrich VII Hohenstaufeni 1228. aastal välja antud läänistamisdokumendile, millega piiskop Gottfried sai endale Dageida nimelise insula deserta ehk tühja saare. „Tühi siis tühi”, järeldasid ajaloolased ning ei hakanud enamasti rohkem küsimusi esitama. Aga kui kuningas Heinrich ja vanakooli uurijad oleksid põhjalikumad olnud, siis pidanuks nad kindlasti oma seisukohti revideerima asuma. Enamgi veel, tagantjärele võime koguni kuulutada, et läänikiri on õigustühine, kuna sisaldab ebaõigeid fakte. Piiskop Gottfried pidanuks Hiiumaast suu puhtaks pühkima ja leppima millegi tagasihoidlikuma ja päriselt inimtühjaga, näiteks Uue Nootamaaga. Sest saar Dageida ehk Dagaith polnud teps mitte tühi...

Muinasaja lõpu asjatoimetustest räägivad Kõpu kandis 1990. aastatel avastatud põllujäänused. Tuhatkonna aasta vanusest nurmest pole küll säilinud künnivagusid, kuid kivikoristuse hunnikud ja põlluservadesse kuhjunud peenrad on alles. Neid 1990. aastatel lähemalt uuritigi. Kivide vahelt leitud söetükikeste radiosüsinikuanalüüsid näitasid kuulumist 10.–13. sajandisse. Sedamoodi leitigi üles seni varjudes püsinud muinasaja hämarikuaeg Hiiumaal ja jutt (inim-) tühjast saarest osutus kunstiliseks liialduseks. Muide, sama vanad põllujäänused on teada ka Hiiumaast kagu poole jäävalt tillukesel Hanikatsi laiul.

(Muinaspõldude jäänused laiuvad enamasti ikka üsna laia ala peal ning nende otsimisel tuleb kahtlemata kasuks, kui maastik on ka praegu avatud. Ühed vanimad Kõpust leitud põllud laiuvad muuhulgas ka sellesinase aia taga)

Keskaeg on saarel olnud alati kordades paremini tuntud. Leidus ju piisavalt tegelasi, kes mõistsid üht-teist Hiiumaa elust kirja panna, isegi kui need ülestähendused on mõnikord väga pinnapealsed. Samuti ehitati sel ajal mõned päris imposantsed hooned, millest möödavaatamine nõuaks tõsist vaeva – Pühalepa ja Käina kirikud, Valipe linnusmõis ning muidugi 16. sajandil ehitama hakatud ja siiani tööpostil seisev tuletorn Kõpus. Üldiselt said hiidlased oma igapäevaelus hakkama siiski väiksema mastaabiga rajatistega. Taluhooned olid elavatele, külakalmed surnutele. Paari sellist kohtasime ka Kõpu küla vahel.

(Nagu mujalgi Eestis, on Hiiumaa keskaegsed matmispaigad külade lähedal. See siin on tänapäevaks jäänud suisa kellegi hoovinurka)

(Eelmise külakalmistu naaber Kõpu kadakate ja vana talukoha vahel)

Nagu veenduda võisime, on asustus Hiiumaal endiselt elus ja kui just kosmiline hiidmeteoriit emakest Maad ei taba, siis jätkub tulevikuski. Või noh, ehk elab selle kosmilise hiidmeteoriidigi üle, nagu seda tegi mõni aeg tagasi naabruses olev Saaremaa. Sest Hiiumaa on igas mõttes väärt paik kestmiseks, nagu kinnitab hiidlaste enam kui 7000-aastane praktika.