Vehendi: vaimude vald Võrtsjärve veerel

Rühkisin kiire sammuga mööda külateed. Tuul kräunutas puulatvu ja Võrtsjärv minust paremal lainetas otsekui mõni meri. Möödusin kalda ääres peatunud jalgratastel matkaseltskonnast (neist üks nooremaid keeldus millegipärast sõitu jätkamast, teised püüdsid aga keelitada teda siiski kaasa tulema) ning tee äärde jäävatest taluaedadest, milles mõnes vähemalt praegusel suvisel ajal ka elu liikus. Neisse sisse astuda polnud põhjust: minu eesmärgid asusid teisal, aedade taga. Tuli nad ainult üles otsida.

 

Korra olin Vehendi külas neid paiku püüdnud varemgi üles nuuskida, kuid ettevalmistused jäid toona napiks ning järveäärne palumetsaviirg ei andnud kõiki oma saladusi niisama lihtsalt välja. Nüüd siis teine katse, abiks Maa-ameti kaardirakendus ja lootus-lolli-lohutus. Peagi, pärast järjekordset taluõue põikasin teelt kõrvale metsa ja siuglesin vaikselt nagu nastik (vähemalt enda meelest) läbi alustaimestiku, kuni olin esimese otsitava paiga juures.

(Tuuline Võrtsjärve idakallas, mille peal on juba tuhandeid aastaid asunud... Kui edasi loed, saad teada, mis täpsemalt)
 

Minu ees puude ja põõsaste all kössitas ümbritsevast maapinnast vaevu eristuv kühm. Igas muus olukorras oleksin sellest lihtsalt mööda astunud, pööramata erilist tähelepanu metsaaluse konarustele. Kus neid siis poleks? Aga sel korral ma teadsin – olin jõudnud Eesti arvatavalt lõunapoolseimate kivikirstkalmete manu, mitme tuhande aasta vanusesse surnute valda. Ning siin oli üks üheteistkümnest kividest laotud sõõrikujulisest matusepaigast.

(Vehendi II kivikalme hakkab metsa alt silma täpselt nii hästi nagu fotolt näha)
 

Kunagi, kui järvekallas praegusest lagedam, olid need kalmed kindlasti palju kergemini leitavad. Paljud meie muinasmälestistest on üles leitud ja kirja pandud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel, maaelu kõrgaegadel. Kui ikka võsal ja metsal eriti mühada ei lubatud, sest iga võimalik ja võimatu maalapike oli ekstensiivses kasutuses, siis torkasid lageda peal ka vana aja jäljed paremini silma. Olin seega tänulik, et sain siin toetuda varasematele arheoloogilistele tähelepanekutele.

 

Liikusin järgmiste kivikuhelike otsingul mööda järve kõrget pervepealset lõuna poole, abiks vana hea kultuurimälestiste kaart. Jah, siin nad tõepoolest olidki. Ühe kalme peal oli enne kasvanud suur kuusk, mille ilmselt järve poolt jõudu kogunud tormituul oli külili paisanud, viimases hädas klammerdus puu aga juurtega kalmekivide külge ning rebis need langedes endaga kaasa. Alistatud puu juurestik pakkus osaliselt vaadet kalme sisemusse, milles läbisegi muld ja kivid. Hea, et ühtegi segipaisatud inimluutükki nende seas silma ei hakanud; jäägu kalmulistele õigus puhata kalmulistele mõeldud kohas. Tõsi, kalmest vaid mõni meeter eemal asuv improviseeritud grillahi tekitas küll küsimusi, kust selle jaoks kivid on võetud...

(Puu kukkus ja paiskas segamini osa V kalmest. Muinsuskaitsetahvlistki pole enam erilist tuge)

(Sissevaade kivikalmesse: muld, liiv, kivid)
 

(Lõkkekohta kogutud kivid tekitavad kahtlusi, kas nad viimati kalmest pole näpatud)

Kõiki ühteteistkümmet kalmet ma üles ei otsinud. Mõned neist asusid kellegi tagahoovis ning sinna kondama minek võinuks heita kinda maaomanike turvatundele. Nägematute sekka jäid nii kõige põhjapoolsem (I) kui ka lõunapoolseim (XI). Kokkusattumusena on just neid kalmeid eri aegadel kaevatud. 1894. aastal lõid Tartu Ülikooli keeleteadlane Leopold von Schroeder ja Rannu mõisnik Fromhold von Sievers huvi pärast labida sisse arvatavasti I kalmele, leides eest peaga kirdesse asetatud luustiku ja veel mõningaid inimluid. Üksikasjalikuma dokumentatsiooniga uuringud viis Vehendil läbi arheoloog Silvia Laul aastatel 1975–1976. Tema suunas oma tähelepanu madalale XI kalmele, mis täielikult välja puhastati.

(Siin võiksid kõrvuti olla koguni kaks kalmet, VI ja VII, aga alustaimestik on nende varjamises aastatuhandetega osavaks muutunud)
 

(X kalme otse järve kaldaperve serval on teistest veidi kõrgem ja seetõttu ka pisut paremini eristuv)

XI kalmes leiti ebaühtlase kiviringiga ümbritsetud umbes 14 meetrise läbimõõduga ühe kuni viie kihiline kivilade. Nende vahel puhkasid kolme inimese luustikud – üks neist kalme keskel ja kaks äärte pool – , lisaks kaks kogumit põletatud luid. Esemeleiud puudusid sootuks. Seetõttu oli kivikalme vanust tol ajal keeruline määrata. Silvia Laul oletas, et tegemist on kivikirstkalmega, aga kuna selle keskosas tegelikult kiviplaatidest kirstu polnud (kalme tsentrisse peaga kirdesse sängitatud inimest ümbritses lihtsalt suurematest kividest lade) ning kalme ringmüürgi mitte kuigi korrapärane, siis võis matusepaik pärineda kivikirstkalmete traditsiooni lõpuosast, mil nende ehituskvaliteet hakkas alla käima. 1970. aastatel arvati veel, et selle kalmetüübi lõpp jäi umbes meie ajaarvamise kanti. Dateerimisvõimalusi andsid aga kalmekivide aluses liivas asunud põletusmatuste seast kogutud söetükid, tulemuseks saadud 6.–3. sajand eKr lubas arvata, et põlenud luid on Võrtsjärve äärsesse kaldaliiva maetud juba tükk aega enne kivikalmete rajamist.

 

Eestis teatakse kokku üle 800 kivikirstkalme, suurem jagu neist Põhja-Eesti rannikul, Saaremaal ja mujal mere lähedal. Sisemaal on kivikirstkalmeid juba oluliselt juhuslikumalt ning ka siis pigem maa põhjaosas. Lõunas näiksegi nende ainus levikupesa koonduvat Võrtsjärve ümbruskonda – lisaks Vehendile on neid teada ka paarist kohast järvest õhtu pool Sakalamaal. Omajagu on kivikirstkalmeid rajatud küll ka Lätis, kus neid on iseäranis rikkalikult teada Koiva jõgikonnast. Nagu praegu teame, hakati seda tüüpi kalmeid rajama alates 1300. aastast eKr ning kõige nooremad neist pärinevad keskeltläbi aastast 400 eKr. Mõnel pool jätkus matmine neisse veel kaua pärast seda, kui ühtegi uut kivikirstkalmet enam kusagile juurde ei ehitatud.

 

(Vehendi kivikalmed asuvad erandlikult üsna sügaval lõunas. Ainult Läti Koiva-äärsed kalmed on veel kaugemal päeva pool, aga nendeni on veel palju maad)

Uuemal ajal on Vehendi kalme veel jutuks võetud seoses Eesti rahva geneetilise kujunemise uurimisega. XI kalme luustikult nr 3 oli võimalik võtta vana DNA-d samuti määrati värskemate laborimeetoditega tema vanust. Viimase tulemus lõi aga senised seisukohad Vehendi vanusest uppi. Selgus, et maetu pärines tõenäoliselt aastatest 1210–1000 eKr ehk päris sügavast pronksiajast. Erinevus klassikalistest Põhja-Eesti kivikirstkalmetest pani ka nüüd teadlasi oletama, et Vehendis võivad olla hoopis nn kangurkalmed, millel kirst puudub ning kiviladet ümbritsev(ad) ring(id) vahel on, vahel pole. Sarnaselt kivikirstkalmetele on kangurkalmeidki rohkem teada Ranniku-Eestist, kuid kuna ilma kaevamata pole neil kahel kalmetüübil õigupoolest üldse võimalik vahet teha, siis on teadmised neist veel vähesed. Kõik seni uuritud matusepaigad näivad pärinevat eelrooma rauaajast. Lisaks Eestile on kangurkalmeid leitud Edela-Soomest, Rootsist ja Norrast, kus nende algust dateeritakse hilispronksiajaga (1100–500 eKr). Selles mõttes näikse Vehendi kalme dateeringud vanema ja noorema pronksiaja piirimailt olevat isegi tibakese liiga varased. Kas on vanuse määramisel juhtunud apsakas? Aga ega saa ka välistada, et just tollal need asjad siin Võrtsu kaldal tõepoolest toimusid. Ning kui kõik dateeringud peavad paika, lisati põletusmatused tolleks ajaks juba mitmesaja aasta vanusesse matusepaika.

 

Ent tänapäeva geneetika oskab muistsetest inimestest välja lugeda hämmastavaid üksikasju. Luustik nr 3 ekstraheeritud pärilikkuseainest joonistub meie ettekujutusse pilt tõenäoliselt meessoost inimesest, kellel olid sinised silmad, tumepruunid või mustad juuksed, tänapäeva keskmisest eestlasest ehk toonike tumedam jume ning üsna keskmine laktoositaluvus ja kolesteroolitase. Luustiku hammaste kulumuse põhjal jõudis ta siin ilmas elada võrdlemisi eakaks, enne kui kivikalme ta päris.

 

Pronksiajal kivikirst- ja kangurkalmetesse sängitatud rahva geenid seovad neid läänega ning nad arvatakse kuuluvat muistsete germaanlaste hulka, kes rändasid meile Skandinaaviast või Läänemere lõunakaldalt. Peaasjalikult ajasidki nad omi asju mere lähedal, ent Vehendi taolised paigad tõendavad, et vähemalt mõned germaanlased küünitasid ka sügavamale sisemaale. Võimalik, et siin-seal Lõuna-Eestis leidus veel teistki, kiviaegse algupäraga rahvast, keda tõved ja ikaldused olid vanemal pronksiajal tublisti räsinud. Hiljem, eelrooma rauaajal lisandus idakaarest Eesti elanikkonda soomeugrilasi, kes lõppeks oma keele maksma panid. Nemad leidsid enda eest juba vana maa: pered ja külad, põllud ja matusekohad.

 

Eri keele- ja kultuuripõhjaga inimeste omavaheline suhtlus ei pruukinud olla alati valutu, ent nad kõik on andnud oma panuse tänapäevase eestlase kujunemisloosse. Mõned suguvõsaliinid on sajandite ja aastatuhandete jooksul kuivanud, teised jälle plahvatanud arvukaks ja viljakaks. Nii see käib. Meil on õnn ja rõõm käia mööda eelnevate põlvkondade loodud maastikku, püüda leida sambla alt ja iseendast tunnistähti minevikust, esivanematest ja nende lugudest ning püüda seda liini jätkata nii väärikalt kui võimalik. Aeg, va armutu, läheb edasi ju niikuinii.

(Keegi on need kivid siia kandnud)